Mõtlesin natuke jutustada jalutamisest, sest sadagu või pussnuge, jalutamine on miski, millega pead koera võtmise puhul arvestama.Arutleme täna, miks on jalutamine oluline. Mõtted on vaid minu arvamus ja kogemus ning kindlasti ära võta seda puhta kullana, vaid pigem loe avatud meelega ja arutle minuga kaasa.
Koera jalutama viies kogeb ta ümbritsevat maailma, selle lõhnasid, helisid, teisi koeri ja inimesi. Minu kahe viimase koera puhul on olnud eriti tore see, et peres on ees olnud juba vanem, tasakaalukas ja enesekindel koer. Kõrval oleval pildil on pea 4 aastat tagasi meie perre tulnud Adele, kes jälgis Nefi igat liikutust ja proovis samamoodi järgi teha. Kui Sofi meile majja tuli, jälgis ja matkis tema omakorda Adelet. Vahel oskab teine koer kutsikale väga hästi õpetada, kuidas mõnes hirmsas olukorras käituda Kuid maailma positiivse kogemise juures saad eelkõige ise oma koerale enesekindla ja rahulikuna eeskujuks olla.
Koer tegeleb jalutusel loomuomase asjaga-nuusutamisega. Nuusutamisega tuvastavad nad, mis ümbruses toimub ning nuusutamine maandab stressi.
Muuseas, kas teadsid, et peaaegu pooled koerad Euroopas ja veelgi suurem protsent koeri USAs on ülekaalulised? Ülekaalulised koerad kalduvad rohkem diabeedi, südamehaiguste ja liigesepõletike poole ja muuseas, kahjuks piisab juba 2-3 kg ülekaalust. Ülekaal koertel tekitab terve rida uusi terviseprobleeme, millega pärast tegeleda on nii kulukas kui ka ebameeldiv.
Regulaarne liikumine vähendab stressi ja ärevust nii Sinul kui sinu koeral. Mina ei taha, et jalutus oleks minu jaoks tüütu kohustus, vaid ma pean seda ise nautima ja peaaegu kõigil kordadel see nii ka on. Ühendan tihtipeale koerajalutuse podcastide kuulamisega – jällegi kasulik meile mõlemale.
Koeral ei jätku mahti kodus pahandustega tegeleda. On suur võimalus, et diivaninurk või raamat saab näritud seepärast, et Sinu koer ei käi piisavalt palju või piisavalt vaheldusrikkal jalutuskäigul. Me inimestena hoiame end hea meelega tegutsemas ning igavus ei ole tänapäeva kiire elutempo juures just kiire tekkima. Kuid kujuta ette, et oled saanud kerge külmetushaiguse või pead istuma koroona lähikontaktsena nädal aega kodus diivanil. Esialgu vaatad ära kõik põnevamad seriaalid, kuid need saavad ükskord otsa. Sellest, et end üldse liigutanud ei ole, tekib “kondikõdi” ja rahutus, meeleolu langeb. Ilmselt teeksid sa 5ndaks päevaks kõik, et välja liikuma saada.
Koera puhul on ta samuti nagu täis laetud akupank, valmis tegutsema. Ja kui ta piisavalt koormust ei saa, laeb ta end maha mööbli peal, uludes, haukudes. Sealjuures ei saa seda pahaks panna ja tuleb iseendale otsa vaadata. Pildil olev on Adele kätetöö. Meil ei jäänud muud üle kui kõhutäis naerda ja alustada operatsiooni mõmmi kokku õmblemiseks ja edaspidi Adelele rohkem tegutsemist pakkuda.
Minu esimese koera Nefiga olime suured matkajad. Ta käis minuga kaasas ka Sisekaitseakadeemia retkel, kus kõmpisime koos maha 130km. Huvitav on tagasi mõelda, et millistel hetkedel mul oma koertega on kõige tugevam side on tekkinud ja seda ikka mugavustsoonist väljas olles, kus koer loodab ellujäämiseks sinu peale ja vastupidi.
Jalutamine sotsialiseerib koera. Siinkohal ei mõtle ma, et Sa võiksid oma kutsikat kõikide vastutulevate koertega kokku lasta, sest siis mõtleb ta iga kord, et aga eelmised korrad olen ju saanud, miks seekord ei saa. Sellisel viisil jalutades leiad end õige pea olukorrast, kus tema jaoks on elementaarne kõikide koertega suhtlema minna ning koera nähes võib ta suisa keelduda edasi liikumast. Vaid vastupidi – õue keskkonnas olles saad teisi koeri heas mõttes ära kasutada ja oma koerale viisakusreegleid õpetada. Teistega suhtlemine võiks olla ühisjalutuse võtmes, kus juba jalutuse alguses koos liikuma minnakse.
Sellele, kui palju peaks üks koer jalutama ei ole ühest vastust. Mõni koer vajab rohkem, mõni vähem liikumist päevas. Näiteks Adele, olles rahulikuma loomuga, saab täitsa piisava koormuse tunnist päevas. Muidugi ei käi siia alla mängimised ja treenimised, mida me temaga ka aeg-ajalt teeme. Samas Sofile oleks 1 tund liikumist ilmselgelt liiga vähe ja energiaülejääkidest tekib tal ruttu kerge ärevus ja igavus, mis väljendub vingumise ja närvilisuse näol.
Sain loengult kunagi väga hea nipi, kuidas vaadata, kas su koerale oli jalutus piisav. Vaata, kuidas ta käitub jalutuse alguses ja vaata, kuidas ta käitub jalutuse lõpus. Jälgi igat detaili tema kehakeelest, näiteks kas ta tirib, hüppab, närib, jookseb arutult, on reaktiivne, närviline, saba püsti või all, ei suuda maiust vastu võtta, võtab väga agaralt ja närviliselt käest maiust vms. Mõtle nendele detailidele ning vaata, kas ta ka jalutuse lõpus ka nii teeb. Kui jalutuse lõpupoole on ta võrreldes algusega pigem lõdvestunud, siis täitis jalutuskäik oma eesmärki!
Teie Triin, Adele ja Sofi
Meie tegemistele saad kaasa elada Instagramis @adele_ja_sofi!
